COVID-19 patsientide toitumuslik toetus haiglast koduni

„Peame võtma vastutuse oma patsientide paranemise eest mitte üksnes intensiivravis, vaid ka pärast seda … sest kui meie patsiendid lähevad koju, kuid ei suuda koos lähedastega tänaval kõndida või lapselapsi kallistada, siis kas me tekitame ellujääjaid või hoopis ohvreid?“ Professor Paul Wischmeyer, ESPEN 2018

Tervishoiutöötaja teab, et meditsiin  ja meditsiinitehnoloogia areneb pidevalt, mis  võimaldab suuremal arvul patsientidel saada üle kriitilisest haigusest. Eriti koroonaviiruse pandeemia ajal tähendab patsiendi väljakirjutamine intensiivravi osakonnast (IRO-st) ravimeeskonna jaoks edu saavutamist ning on patsiendile, tema pereliikmetele ning sõpradele suur kergendus.

Siiski, paljudel  patsientidel on tekkinud seal viibimise ajal olulisi füüsilisi ja psühholoogilisi muutusi, mis võivad nende tervist ja heaolu pärast väljakirjutamist nädalate või isegi kuude jooksul negatiivselt mõjutada.1 See on eelkõige probleem COVID-19 patsientidele, kelle intensiivravis viibimise aeg on palju pikem võrreldes  teiste patsientidega (vastavalt 2 nädalat võrreldes 2–3 päevaga).2,3

60–80% patsientidel on IRO-st väljakirjutamisel füüsilisi  ja funktsionaalseid probleeme4

IRO-s ellu jäävate patsientide suurema arvuga on kaasnenud enam füüsilisi ja funktsionaalseid puudeid,  kehva  elukvaliteeti  ning suurem suremuse risk järgmise 12 kuu jooksul pärast väljakirjutamist.5-9 Selle üheks oluliseks  põhjuseks on lihasmassi kadu, mis omakorda on üheks kõige sagedasemaks  kriitilise haiguse tüsistuseks. Sellel omakorda on suur  mõju patsiendi haigusest taastumisele ja ka pikaajalisele elukvaliteedile.11 Lihasmassi kao füüsiline mõju võib kesta isegi kuni aasta pärast IRO-st väljakirjutamist.5

Kiire ja märkimisväärne lihasmassi kadu mõjutab kuni poolt IRO patsientidest10 ja seda põhjustab mitu tegurit, muu hulgas põletik, liikumatus ja alatoitumus.11 Osad patsiendid võivad kaotada iga IRO-s veedetud päevaga kuni 1 kg lihasmassi.11

Mida peab veel teadma pikaajalise IRO-s viibimise füüsilise mõju kohta

Kriitilise haiguse ajal kaotatud jõu taastamine on protsess, mis võib olla keeruline ilma piisava koguse õigesti tasakaalustatud toitaineteta,12 eelkõige valguta, mis on lihaste ehitusklotsideks.13,14 Siiski  on olemas otseselt patsiendi IRO-s viibimise ajaga seotud nii füüsilised kui ka psühholoogilised probleemid, mis võivad muuta patsientide jaoks vajalike toitainete saamise keeruliseks.1

Näiteks on osadel patsientidel  intubeerimise (sage protseduur raskete hingamisteede haiguste nagu COVID-19 puhul) järgsed  neelmisraskused. Lisaks kaasneb sageli isutus, enneaegne küllastustunne ja maitsemeele muutused, mis võivad muuta tavalise toidu söömise raskeks või ebameeldivaks. Hingelduse, valu või unehäirete all kannatavad patsiendid söövad suure tõenäosusega samuti vähem. Haiglas viibimisega seotud sotsiaalne eraldatus, võõras ümbrus ja erinevad protseduurid ning struktuurid võivad olukorda veel keerulisemaks muuta.1

„Tellin toidu, see tuuakse kohale, istun ja mõtlen „see näeb hea välja“. Üks lusikatäis ja mulle aitab“ – IRO-järgse toitumise taastumise uuringus osalenud patsient1

Pärast IRO-d – võimalus taastada organismi jõudlus

Kõik need tegurid kokku tähendavad, et paljud patsiendid ei saa kõige olulisemal ajal kätte neile vajalikke toitaineid. Üks uuring on näidanud, et pärast IRO-s viibimist saavad patsiendid sageli vaid 33–55% päevasest energiavajadusest ja vaid 23–35% vajalikust valgust.15 Vähene suukaudselt tarbitav toidu kogus haiglas viibimise ajal võib suurendada IRO-ga seotud alatoitumuse esinemist ja selle ulatust, mida seostatakse suuremate tüsistuste, suremuse ja pikema haiglas viibimisega.16 Kui patsientidel lubatakse viimaks koju minna, on nad sageli nõrgad, nad ei suuda neile soovitatud taastusravi programme täita ja neil puudub jõud teha igapäevatoiminguid nagu isikliku hügieeni eest hoolitsemine, toidu valmistamine ja söömine või õues jalutamine.17

Kui on koostatud aktiivne toitmisravi plaan, mis sisaldab nii enteraalseid kui ka suukaudseid ravitoite, suureneb nii energia- kui ka valgutarbimine üle 90%.12

Seega on ülitähtis, et patsiendid, kes pärast pikaajalist viibimist IRO-s ja haiglapalatis COVID-19 tõttu ja kirjutatakse haiglast välja, saavad pidevalt nende vajaduste järgi kohandatud toitmisravi, et tagada parimad väljavaated paranemiseks. 14 Uuringud näitavad haiglaraviaegse suure valgukoguse tarbimise seost väiksema suremusega pärast haiglast väljakirjutamist.13

„Toitmisravi rakendamisel tuleb läheneda ajastusele, annusele ja ravi kestusele samamoodi nagu teiste ravimeetodite puhul“ Professor Elisabeth De Waele, ESPEN 2018

Kliinilised juhised COVID-19 patsientide toitmisraviks pärast IRO-d

Kuigi on tõendeid, mis toetavad IRO patsientide pideva toitmisravi eeliseid,13 on kliinilised juhised intensiivravi järgseks perioodiks, eriti pärast haiglast väljakirjutamist, ebaselged ja vajavad rohkem selgitamist.

Sellepärast toetab Nutricia uut sõltumatut uuringut, mis aitab suurendada teadlikkust toitumisravi olulisusest pärast haiglast väljakirjutamist, võimaldab töötada välja tõenduspõhised kliinilised juhised ja praktilise hoolduse viisid, et tervishoiutöötajad saaksid parandada patsientide taastumist ja elukvaliteeti pärast COVID-19 tõttu IRO-s viibimist ja taastumisperioodi jooksul pärast haiglast väljakirjutamist.

Lisateavet selle uuringu kohta leiate pressiteatest, mis asub siin.

Nutricia toetab sõltumatut uurimistööd COVID-19 patsientide paranemise toetamiseks

Nutricia rahastab ühe miljoni euroga 16 riigis toimuvat meditsiinitöötajate algatatud uurimistööd, mille eesmärk on parandada pärast rasket COVID-19 infektsiooni haiglast lahkuvate patsientide toitumisalast hooldust „On vähe praktilisi kliinilisi juhiseid toitumise kohta COVID-19-st paranemisel – kuigi see võib mõjutada paranemisaega ja inimeste võimet jälle enda jaoks oluliste asjadega hakkama saada. Täna kasutatakse COVID-19-st taastuvate patsientide toitmise …

Lugege lisaks

Ravitoidu roll Lydia paranemisteekonnal COVID-19-st

Mu poeg ütles mulle: „Ema, mingil hetkel ma mõtlesin: mis minust saab, kui sa ära sured?“ Ükski ema ei taha sellist asja kuulda. Lydia Schaap, hooldaja – paranemas COVID-19-st Lydia lugu „Kui COVID-19 algas, tundsin, et hooldekodu hooldajana on minu kohus teiste eest hoolitseda. Kuid õige pea sain ka ise nakkuse. Ärkasin pärast topeltvahetust hommikul …

Lugege lisaks